Ühe pere lugu, kuidas saadi tagasi oma talumaja

Krista Nõmm: "Meele teeb rõõmsaks, kui saad kinnisvara müügi teenusega inimesi õnnelikuks teha. See on õnneliku lõpuga lugu, kus kodutalu saab oma varasemad omanikud tagasi!"

Paarkümmend aastat tagasi olude sunnil müüdud kodutalu jäi perele siiski unistuste elukohaks, mida aeg-ajalt vaatamas käidi. Nüüd, tänu juhuslikult sotsiaalmeedias nähtud pildile, sai pere taas sama eluaseme omanikuks.

Lugu algas juba 30 aasta eest, kui Ilme Zagovejevale pakuti tööd kooliõpetajana. Kuna tema ja abikaasa Juri Zagovejev pidid Pärnu-Jaagupist kolima Koonga valda, pakuti neile samas kodu, kus elada. Esialgu ühepereelamut, kuid perel oli kindel plaan leida endale talumaja.
“Muud aga saadaval ei olnud kui üks vana räämas majakene metsa sees,” meenutab perenaine. “Seal ei olnud – teed ega midagi.”
Kuna tegemist oli kunagise hobusetalliga, pidi pereisa tükk aega vaeva nägema, et muuta maja elamiskõlblikuks. Nii ehitaski ta kodu oma kätega üles ja 15. augustil 1987 kolis pere sisse. Istutati õunapuud ja marjapõõsad. Esimesed roosid olid aias koha leidnud juba pool aastat enne sissekolimist. Perre sündis aastate jooksul samas majas neli lastki.
1998. aastal aga Saleveres enam tööd ei leidunud, nii et pereisa käis juba mõnda aega ametis Viljandimaal. Peale selle tahtis vanim tütar hirmsasti minna muusikakooli, kuid Saleveres see võimalus puudus. Lähim muusikakool asus Pärnu-Jaagupis, kuid sinna naabervalla lapsi ei võetud. Pärast pereisa pooleaastast kahe maakonna vahet sõitmist võeti üheskoos vastu raske otsus kolida kogu perega Viljandimaale.

Talumaja Viljandimaal

Nii hakkasid Zagovejevid taas endale elamist otsima. Viljandi mailgi leiti ilus talumaja, mis jälle tuli omal käel korda teha. Uini talu müüdi maha, kuid kõigil pereliikmetel oli eelmine kodu sügaval südames. Kolm vanemat last soovisid Viljandimaal muusikakooli astuda ja nad kõik võeti rõõmuga vastu. Vanim tütar läks õppima kannelt, vanem poeg akordioni, noorem tütar klaverit ja aastaid hiljem astus noorim poegki muusikakooli, küll hoopis suupilli õppima. Nüüd on tütardest vanim – Katrin Kokelmann – muusikapedagoog.
Katrin meenutab aega, kui nad õdede-vendadega aina rääkisid vanematele, et nemad ei taha Viljandimaal olla ja ihkavad koju tagasi.
Ometi elati aastaid Viljandimaal ja elu läks edasi. Pere oli Uini talu müümise järel pea iga aasta Mihkli laadal käies oma eelmise kodu juurestki läbi sõitnud. ’’Ainult kaks aastat jäi vahele,’’ mäletab pereema. Kunagisse kodukohta tuldi nostalgiast, hellitamata erilisi lootusi.

Kinnisvarakuulutused ja taasleidmine

Sellegipoolest oli Ilme pidevalt Koonga valla kuulutustel salamisi silma peal hoidnud. Ühel päeval nägi ta Facebookis pilti majast, mis sarnanes väga nende varasema koduga.
Lahe Kinnisvara maakler Krista Nõmm räägib, kuidas ta enne majamüügikuulutuse ülespanekut jagas Facebookis pilti, mis hoonest oli eemalt tehtud. Sedasama pilti Uini perenaine Facebookis nägigi ja salvestas selle endale – arvuti taustapildiks, kuna see meenutas talle nii hirmsasti Uinit. Tema üllatus oli aga suur, kui paar päeva hiljem ilmus kuulutus juba täies ulatuses ja ta mõistis, et tegemist ongi nende pere eelmise koduga.
Ilme Zagovejeva helistas kohe maaklerile ja teatas: “Kas te teate, kes ma olen? Ma olen selle maja kunagine perenaine.” Nõmm ei uskunud oma kõrvu. “See oli haruldane juhus,” tõdeb maakler. Broneering tehti järgmisel päeval ja pere asus kiiresti pangaga asju ajama, et enda maja tagasi saada.
Majaostust sattus vaimustusse kogu pere. Eriti aga vanim tütar oma perega, kellel tekkis plaan lapsepõlvekoju elama asuda. Nii lubaski Ilme kirjutada maja oma tütre ja väimehe nimele. Ainsaks tingimuseks, et maja ei müüda kunagi ja see jääb kindlasti oma perre. Nii asubki peretütar kaasaga maja korda tegema, et seal esimesel võimalusel uut elu alustada.

Pere ei suuda veel ikka oma õnne uskuda. “Selle peab ise läbi elama, et aru saada, mis tunne see on,” ütleb Ilme. Pereema oli 20 aastat oma kunagist kodu unes näinud, kuid ei suutnud ettegi kujutada, et see kord taas tema perele kuulub. “See lugu on nii inspireeriv ja annab teistelegi lootust,” lausub Nõmm

Lugu ilmus Pärnu Postimehes, Christin Mäemetsa sulest